Jänesehaak
Marje Ernits
Ira Teveri lugude neljandas raamatus tuleb uurijal lahti harutada Köismäe vallas toimunud raske liiklusõnnetus. Järsus kurvis avarii teinud auto juht on koomas ja kaasreisijaks olnud tundmatu naine hukkunud. Jäljed sündmuskohal on hajunud, sest kriminalistide menetlusse jõuab juhtum alles nädalaid hiljem, siis, kui selgub, et hukkunud naine oli tapetud juba enne avarii toimumist. Ira kahtlustab, et toimunud avarii võis olla korraldatud mõrva varjamiseks. Asunud hukkunud naise identiteeti tuvastama, jõuab uurimine mitmesse Skandinaavia riiki. Ometi ei usu uurija Tever, et naise vägivaldse surma põhjuseid tuleks nii kaugelt otsida. Ta võtab pihtide vahele kohalikud elanikud ning avarii uurimise käigus tuleb ilmsiks veel palju muudki, mis seni kiivalt saladuses oli hoitud.
Marje Ernits
Jänesehaak
Jänesehaak
Piki magistraalteed Luhamaa poole sõites tegi Ira enne Köismäele näitavat teeviita peatuse, et uurida maastiku vastavust GPS-seadme ekraanil näidatud kaardile. Jänese küla, koht, kuhu ta jõudma pidi, asus umbes kolm kilomeetrit enne Köismäe vallakeskust ning sinna viis kruusakattega tee, mis oli täis kuppelmaastikust tingitud järske kurve. Ühes sellises z-kurvis, mida kohalikud Jänesehaagiks kutsusid, oli ennegi avariisid juhtunud, kuid mitte selliseid, mis nõudnuks kriminalisti sekkumist.
Avariist, mille kriminaalseks muutunud asjaolud olid Irale uurida antud, oli möödunud juba kaks nädalat, ning lootust sündmuskohalt midagi olulist leida oli vähetõenäoline. Ira Teveri praktika maakonna kriminaaluurijana töötades oli juba sedavõrd kosunud, et ta tühje lootusi enam ei heietanud, seega oli sündmuskohal käimine talle tähtis vaid end asjaga kurssi viimiseks, mitte täiendavate andmete leidmiseks. Ometi läks seekord kõik pisut teisiti.
Jänesehaagi kurvi sisse sõites võttis Ira jala gaasipedaalilt ära ja sellest väljudes lisas uuesti hoogu ning siis juhtus see, mis ehmatanuks igat autojuhti. GPS-seadme ekraanil näidatud z-kurvi teine suunamuutus osutus maastikul sootuks järsumaks ning Iral tuli kiiresti pidurdada. Tol hetkel tundis ta reaalselt, mil kombel jänesed joostes ja haake tehes oma elu päästsid. Põgeneva jänese aju mõistis teha kehaga midagi sellist, mida taga ajav kiskja teha ei suutnud ning viimane tormas põgeniku äkilist kõrvalehüpet tajumata otse edasi. See manööver tähendas tagaajajale nii pildi, jälgede kui ka aja kaotust. Antud olukorras mänginuks viimase rolli muidugi auto.
Ilmselt olid kohalikud autojuhid selle kurviga harjunud, kuid Ira pidi kahe käega roolist hoidma, et pehmele teevallile sattumist vältida. Saanud auto kontrolli alla, leidis ta end just sellelt kohalt, kust mitmed sõidukid enne teda alla orgu olid paiskunud. Sellest läbielamisest lähtuvalt tegi Ira esimese järelduse talle lahendada antud loost. Naine, kes sellel avariikohal oma elu kaotas, pidi siis ilmselgelt istuma kohalike olude suhtes võõra poolt juhitud autos, kuigi protokolli järgi oli masinat juhtinud Anneli Riinusk Köismäe valla elanik. Surma saanud naise isik oli aga ikka veel tuvastamata, autojuht koomas ning sellest väljatulek arstide sõnul määramata.
Järsust pidurdamisest saadud adrenaliinilaks oli sedavõrd tugev, et Ira sellest toibumiseks aega vajas. Esimesel hetkel ei suutnud ta endale toimunust isegi aru anda, mõistmata, kas ta oli põgenemise läbi elanud ellujäänu või teelt välja paiskunud tagaajaja. Tegelikult oli sellel tunnete skaala määramatusel oma iva, mida tasus edasi ajatada. Ta parkis oma auto pisut ohutumasse kohta, et siis jala ja selgelt mõtleva uurijana sündmuskohale naasta.
Taas kord oli osakonna boss, Erik Sulps, leidnud oma naisuurijale ülesande, mille lahend juba ette oli pandud riiulisse tolmu koguma. Lisaks sellele, et avariis surma saanud naine oli identiteedita ja juht koomas, polnud kahe nädala jooksul kogu riigis keegi ühtki naist taga otsinud ning see võis tähendada mida iganes. Koomas oleval juhil ei olnud samuti lähedasi, aga tema puhul oli vähemalt isik tuvas