Kommenteeritud juudi anekdoodid
Margit Prantsus
Müts maha tüdruku ees, kes kirjutas raamatu „Minu Iisrael“. Nõuab vaprust ja arukust, et saada asjadest aru nagu tema. Sestap usaldan tema anekdoodivalikut. Teate ju, et mitte kõigil ei ole õigust meie üle naerda, ainult meil endil… ja neil, kes meid armastavad.
(Adik Levin)
Juudid hindavad head nalja ja on alati valmis naerma. Nende huumor on peenutsev, irooniline, torisev ja kindlasti tähtenäriv. Aabram ja Saara on juudi anekdootide lemmikpaar. Ikka ja taas satuvad nad kentsakatesse olukordadesse. Vaidlevad ja nääklevad, aga on väga inimlikud.
Margit Prantsus on elanud Iisraelis, valdab ivriiti ja õpetab seda teistelegi. Tema kokkupuudetest juudiriigi ja selle värvikate elanikega võime lugeda raamatust „Minu Iisrael“ (2017). Margiti terav pilk on valinud välja parimad anekdoodid, mida juudid ise enda kohta räägivad. Paljud anekdoodid ilmuvad Eesti trükisõnas teadaolevalt esimest korda.
Margit Prantsus
Kommenteeritud juudi anekdoodid. Ja Saara naeris…
TOIMETAJA EESSГ•NA
Juudid hindavad head nalja ja on alati valmis naerma. Kohe Esimeses Moosese raamatus hakkab Aabraham naerma, kui Jumal teatab, nagu võiks 100aastasele mehele ja 90aastasele naisele poeg sündida (1 Ms 17:17). Jumal ei vihasta, isegi mitte siis, kui naeruga ühineb toosama 90aastane Saara, Aabrahami abikaasa (1 Ms 18:12). Tõsi, igaks juhuks naerab ta sisimas, aga Jumal näeb ja kuuleb ju kõike. Nüüd salgab Saara oma naeru, sest tal on hirm. Jumal aga ütleb: „Sa naersid küll!“ (1 Ms 18:15).
Aabram ja Saara on juudi anekdootide lemmikpaar. Ikka ja taas satuvad nad kentsakatesse olukordadesse, vaidlevad ja nääklevad. Nad on väga inimlikud. Ja sestap kuulajale-lugejale väga lähedased. Ajaloos on eestlastel ja juutidel palju ühist: sõltumine teistest rahvastest, eraldiolek, oma riigi puudumine päris hilise ajani välja, sellesama riigi edukas loomine ja kaitsmine. Eriti sarnane on jõud ja tahe end ikka uuesti jalule ajada ja edasi minna.
Euroopas sajandeid nuginud judofoobia leidis rahvusriigi koidikul Eestiski pinda, aga suures plaanis on võõraste suhtes umbusklikud eestlased kohalike juutidega päris hästi läbi saanud. Napid sissevaated juutide ellu on küll üllatanud – nii ei mõistnud Artur Adson, miks juudi mehed pulmas ringtantsu tantsisid –, aga võõristus pole palju suurem kui näiteks setude, hiidlaste või mulkide kombeid hinnates. Kõik kolm nimetet on eesti rahvanaljadele palju tänuväärt ainest andnud. Lätlased, saksad ja venelased muidugi ka. Eesti nalju juudi omadega kõrvutades näeme, et juutidelgi jääb rumalamaks pooleks ikka naaber. Mõnikord juudist naaber, mõnikord venelane või – uuemal ajal – araablane.
Juudi anekdoote on eesti keeles ilmunud ka varem, nii naljaraamatute osana kui ka eraldi kaante vahel. Meenutame näiteks Leonid Stolovitši kogumikku „Juudid naeravad“ (1997) ja Rafael Beltšikovi kogumikku „Lehaim! Juudi naljad.“ (2010). Siinne raamat on uudne, sest ehedaid tekste täiendavad kommentaarid. Koostaja Margit Prantsus on Iisraelis elanud ja õppinud aastaid, ta valdab ja õpetab ivriiti ja on süvitsi uurinud juudi kultuuri olemust. Tema kirjutatud vahepalad on sisukad ja pädevad, aidates mõista nii juutide huumorit kui ka juute ja juutlust laiemalt.
Mida kaugemale ajas jääb meist nõukogude võim, seda kindlamalt vajab selgitusi ka see ajastu oma ühiskorterite, järjekordade, kaubapuuduse ja igavesti valvsa KGB ehk julgeolekuga. Kõik need tegid omal ajal meele mõruks, kuid asjast saadi üle, tavaliselt just nimelt naljaga.
Selle raamatu ümmarguselt 250 anekdooti 44 elutähtsal teemal panevad algul naerma, aga siis mõtlema. Margiti kogutud terades on palju õpetlikku. Valides on ta lähtunud kiiduväärt mõttest, et nali peab olema naljakas, aga ei mingi hinna eest labane või kuri. Juutide huumor ei ole „jalaga tagumikku – jube naljakas!“. Juudid on selleks liiga intelligentsed. Labasuste asemel on nende nali pigem peenutsev, irooniline, torisev ja kindlasti tähtenär