Armastuse vГµit

Diane Lovel

Diane Lovel

Armastuse vГµit

1.В peatГјkk

LISA AVAS ETTEVAATLIKULT UKSE, vaatas koridori ja kuulatas. Ei ole vist kedagi! Ta ohkas kergendatult ja jooksis kikivarvul mõne meetri kaugusel oleva vannitoani. Naise süda peksis tugevasti. Ta toetus seljaga vastu suletud ust ja tõmbas käega üle näo, nagu pühiks sealt maha ehmatuse jälgi. See ei õnnestunud, hirm jäi alles. Ta ohkas veel kord ja otsis silmadega, millega ust kindlustada. Loomulikult ei leidnud ta midagi sobivat. Kui Norman oleks avastanud, et ta tahab ennast vannituppa sulgeda, ei oleks sellest midagi head tulnud. Nende majas ei suletud kunagi uksi, kui välisuks välja arvata. Viimast aga annaks vaid tankiga lahti teha.

Avanud kraani, timmis Lisa veejoa võimalikult väikeseks, et Norman ei kuuleks solinat ega avastaks, et ta üleval on. Naine püüdis mehele võimalikult vähe silma alla sattuda, kuid need püüdlused ei kandnud vilja, sest Norman veetis temaga suurema osa oma vabast ajast. See tähendab – pool päeva, õhtu ja kogu öö. Need ööd…

Lisa vihkas neid. Ta vihkas ka suurt kella külalistetoas, mis igal täistunnil valjude löökidega teatas, et aina vähem on jäänud aega Normani kojutulekuni. Lisa astus duši alla ja sulges silmad. Ta käsi liikus mööda prinki rinda, sealt kõhule ja siis libistas naine selle uuesti üles. Tuline vesi kõrvetas nahka, vannituba täitus auruga. Märjad juuksed kleepusid Lisa õlgadele, ta heitis need tagasi ja sirutas käe dušigeeli järele. See hommikune rituaal meeldis talle väga – Lisale tundus, et igal hommikul kaua duši all olles puhastab ta end öisest košmaarist.

Ta nuusutas geelipudelit – see oli mandariinilõhnaline. Tema lemmik. Tuleb välja, et ka tema elus on omad rõõmud. Moodustugu need pealegi sellistest pisiasjadest nagu hommikune dušš, meeldiv lõhn ja viisteist minutit rahu. Viisteist minutit Normanita!

Ta keeras end käterätikusse, istus vanni äärele ning jäi tühjal pilgul põrandat vahtima. Nõnda oli ta minutit viis, kuni kuulis koridorist häält. Lisa võpatas ja ärkas mõtetest. Ta vabanes kiiresti rätikust ja pani selga froteest hommikumantli.

“Kallis, kas sina oled vannitoas?” päris Norman.

Loll kГјsimus, kes siis veel, kui mitte tema?

“Jah, kallis,” järgnes alandlik vastus.

Lisa keeras käepidet ja põrkas kokku abikaasaga, kes seisis ukse taga. Naine jäi põrnitsema mehe pluusi ülemist nööpi, mis oli lahti nagu alati.

Mehele ei meeldinud, et krae pigistab.

“Tõusid täna vara,” ütles ta.

Lisa kehitas õlgu, pööramata pilku nööbilt. Normani silmadesse ei vaadanud ta juba ammu. Ei suutnud.

“Kas sa hommikueinet tahad, kallis?” küsis ta.

Norman astus päris Lisa vastu ja tõstis ta lõua ülespoole. Naine suunas pilgu mehe ninajuurele ning pööras siis silmad ära.

“Miks sa mulle otsa ei vaata?”

Kõige rohkem vihkas Lisa oma meest selle pärast, et too kõike märkas. Kuid seda, et mees ta mõtteid loeb, ta ei kartnud. See oli ainus, mida Norman temalt ära võtta ei saanud, kuigi kõik muu oli ta temalt võtnud. Ta võis mõelda, mida tahtis. Võis, ja mõtleski. Kuigi vahel tundus talle, et kõigele vaatamata oskab Norman ka mõtteid lugeda.

“Kas midagi on viltu?” küsis mees. “Mis sa siin kokku keerasid?”

Mida vГµis ta siin kokku keerata? Teab ju Norman iga tema sammu. Lisa sundis end mehele silma vaatama.

“Kõik on korras, ei keeranud ma midagi kokku!”

Norman vabastas ta lõua ja Lisa jäi jälle ülemist nööpi põrnitsema. Silmis põletas, nagu oleks ta pikka aega päikest vaadanud. Kuid mitte Normani ergas nägu ei kutsunud seda teravust esile, hoopis tema pilk – julm ja külm.

“Munarooga peekoniga,” lausus Norman, nagu oleks Lisa küsimuse hommikusöögi kohta esitanud just nüüd.

Lisa lipsas magamistuppa, libistas end hommikumantlist välja ja pani selga oma igapäevased riided – teksad ja särgi. Millegipärast meeldis Normanile, kui naine niimoodi riides oli. Õnneks ühine