RГјГјtellik kauboi
Marian McCain
Naine, lapsed, koer ja vanamoeline maja… Lapsest saadik sellest unistanud Gabriel on kogunud vaevaga raha ning juba valmis maja ostma, kui keegi astub talle teele risti ette.
Maria McCain
RГјГјtellik kauboi
1
SEE ILUDUS OLI ehitatud igaveseks. TГµeline maja. Ja see pidi saama just tema omaks.
Gabriel Logan imetles talupojastiilis elamut, mis oli ehitatud tuhande üheksasaja kaheksandal aastal: kiviplaatidest võimas vundament, hiigelsuured aknad, reljeefsed palgid, poolkaarekujuline trepp, kolme aknaga mansardkorrus, kõrge terava harjaga katus. Suurepärane maja, just selline, nagu vaja.
Ta oli aastaid unistanud sellest, et ostab selle maja ning oli jГµudnud koguda piisavalt raha.
Kaheksakümneaastane preili Laraby oli lubanud, et kui ta maja müüb, siis ainult Gabrielile, ent kaks kuud tagasi oli ootamatult ilmunud veel üks pretendent ja preili Laraby sõnul oli sellele inimesele “lihtsalt võimatu ära öelda”.
Gabriel trummeldas sГµrmedega vastu nahaga kaetud rooli. KГµrvalistuja toolis end sisse seadnud koer kergitas pisut pead ja urahtas.
”Anna andeks, semu.” Gabe silitas hiiglasliku mastifi pead. “Kuid ei maksa kurvastada, jõudsime ju õigeks ajaks, eks ole? Nii et võime tööga pihta hakata.”
Gabe aga ei kiirustanud autost väljuma.
Täna asub ta rekonstrueerimistööde kallale. Ent mitte omaniku, vaid töövõtjana, et muuta elamu motelliks. Vanaisa pöörab end praegu ilmselt hauas ringi. See elamu oli ette nähtud perekonna elupaigaks, mitte lärmakate turistide jaoks, kes on just naasnud ekskursioonilt Villametti orgu ning arutlevad tormiliselt selle kuulsaima veinitehase üle. Nüüd aga ei jää Gabe`il midagi muud üle, kui teha seda musta tööd kellegi F. S. Eddisoni tellimusel. Ta polnud veel uue omanikuga rääkinud. Kõik oli korraldanud Henry Davenport, nende ühine tuttav. Osa tellimustööst oli juba makstud.
Gabe tundis suus mõru maiku: temas äratas selle töö tegemine vastikust. Samas ei saanud Gabe usaldada maja rekonstrueerimist ja remonti võõra inimese kätesse – tuli ju ometi säilitada kõik elamule iseloomulikud jooned, selle hämmastav võlu ja miljon pisiasja, mis muutsid hoone eriliseks.
Kogu ta perekond oli juba mitu aastat pidanud maja enda omaks ning pole tähtis, mida arvab sellest uus omanik.
Frank Гјritas end selili keerata, et peremees ta kГµhtu sГјgaks, ent kabiinis oli liiga kitsas.
”Pole midagi parata, sõbrake.” Gabe silitas koera. “Meid sinuga keerati ümber sõrme, seejuures väga alatul moel.”
Frank niutsus.
”Mõistan, et sinu jaoks on autos vähe ruumi.”
Koer vaatas nukralt talle otsa. Loom igatses silmanähtavalt oma kuudi järele, mis oli ehitatud spetsiaalselt tema mõõtude järgi, ning taraga ümbritsetud avara õue järele, kus sai joosta ja mängida.
”Ma ei saa sind ju ometi iga päev oma vanemate juurde jätta. Niipea, kui vabanen, otsin meile sinuga mõne teise maja.”
Kui preili Laraby talle teatas, et kolib vanadekodusse, arvas Gabe, et maja on juba praktiliselt tema oma. Ta leppis preili Larabyga kokku ja pani oma senise eluaseme müüki. Juba järgmisel päeval tulid kohale inimesed, kes tema maja osta soovisid, ning Gabe, teinud eduka tehingu, seadis end sisse töökojas, mis asus tema vanemate garaaži peal. Siit plaanis ta kolida otse preili Laraby majja.
Andesta, vanaisa.
Juba ta vanaisa oli kavatsenud maja restaureerida, ent ootamatu surm ei võimaldanud oma unistust täita. Nüüd aga oli Gabe selle F. S. Eddisoni pärast nende kodust ilma jäänud.
Frank kraapis käpaga auto ust.
Gabe sirutas käe üle kahesajanaelase kuldpruuni koera ja pööras käepidet. Frank vajus autost välja, astus raskel sammul mööda teed, läks astmeid mööda üles ja heitis varjulisele terrassile. Isegi tema käitus nii, nagu kuulunuks maja neile.
Gabe virutas peopesaga vastu rooli. Ta ei saa ju kogu päeva autos istuda!
Aeg on tööle asuda: mida kiiremini ta sellega ühele poole saab, seda kiiremini ta oma harjumuspärase elu juurde naaseb ning kõik veereb oma rada. Gabe