Armastus ei alistu
Heather Keys
Tundeid vaos hoidev, arukas ja intelligente Iris on leppinud teadmisega, et armastus pole tema jaoks. Austajaid on tal palju, kuid tõeline armastus ei taha kuidagi tulla. Siis aga, kui ta kohtab Brianit, muutub tema elus kõik. Mees äratab temas sellised tunded, mille olemasolu ta – pealaest jalatallani praktiline, asjalik ja kaine ellusuhtumisega naisterahvas – isegi kahtlustada ei osanud. Ja tema mõõdukale, rahulikule elule on tulnud lõpp.
Heather Keys
Armastus ei alistu
“HALLO, MAGGIE! TERVIST! Siin Iris. Kuidas elad? Millegipärast pole sa mulle ammu helistanud.”
“Tere, Iris! Ega mul midagi uut ju ole, alles kaks päeva tagasi tulin mere äärest. Aga kuhu sina kadunud oled?”
“Tore, et sul kõik korras on. Mida sa praegu teed?”
“Istun elutoa diivanil ja räägin sinuga, aga enne su helistamist lehitsesin üht moeajakirja.”
“Kena, et istud, järelikult ei kuku sa maha, kui ma sulle uudist teatan.”
“Uudist? No see on küll huvitav, räägi juba rutem!”
“Brian tegi mulle abieluettepaneku!”
“Nalja teed või?”
“Mitte sugugi!”
“Mina juba arvasin, et seda ei juhtu iialgi.”
“Ausalt öeldes kahtlesin ma ka ise, et temalt üldse kunagi neid sõnu kuulen.”
“Räägi siis, kuidas see kõik oli – tahan üksikasju teada!”
“Kui sul on aega, saame parem kokku, istume kuskil ja ma jutustan sulle kõigest.”
“Aga sõida parem minu juurde. Siin ei sega meid keegi ja saame sellest rahulikult rääkida.”
“Hea küll. Tunni aja pärast olen sinu juures.”
1.В peatГјkk
SAATUS EI OLNUD Irist eriti hellitanud. Ehkki päris alguses oleks olnud raske oletada, et tema elutee ei kulge just kuigi siledalt. Ta sündis keskmise sissetulekuga intelligentses perekonnas. Irise isa Alex Ackson õpetas ülikoolis ajalugu. Ema töötas kirjastuses, mis andis välja populaarteaduslikku kirjandust.
Perekonnal oli korter Londonis ja suvemajake väikese aiaga linnast poolteise tunni tee kaugusel. Selle maatüki oli omandanud juba Irise vanaisa ja ehitanud sinna maja, mis arhitektuurilises mõttes ei kannatanud küll mingit kriitikat, kuid nii palju kui Iris end mäletas, oli ta oma suved alati seal veetnud. Ta armastas väga seda metsikutesse viinamarjaväätidesse kasvanud maja ja väikest, lõhnava kuslapuuga põimunud lehtlat, vanaisa rajatud aeda ja iluaeda, mille eest kõik pereliikmed kohusetundlikult hoolt kandsid.
Maja asus maalilise Saint Andrew külakese serval, mis oli saanud oma nime seal asuva Püha Andrew kiriku järgi. Irise perekond sõitis sinna nädalalõppudeks kaugeltki mitte uue, kuid siiski hästi säilinud türkiissinise Renault’ga. Isale ei meeldinud tihti autosid vahetada ja ta eelistas kõikidele automarkidele mandril tehtud masinaid.
Harjumuspärane ja igati mõõdukas elulaad varises aga ühe hetkega kokku, kui Irise isa veel üsna noores eas ootamatult infarkti suri. Tüdruk õppis siis alles algkoolis. Irise vanaisa, endine sõjaväelendur, kes oli selleks ajaks juba erru läinud, armastas oma ainukest lapselast väga ja püüdis talle kas või osaliseltki isa asendada. Aga kui ka tema suri, muutus missis Acksoni ja ta tütre olukord veel keerulisemaks.
Paljud tuttavad soovitasid Leticia Acksonil müüa ära maamaja, mille ülalpidamine oli nüüd suureks koormaks perekonna eelarvele. Kuid vanaisa oli pärandanud selle maja lapselapsele, aga tema ei tahtnud kuuldagi sellest, et peaks lahkuma talle armsaks saanud ja kallist Inglise maanurgast. Ema suhtus mõistvalt tütre soovi säilitada maja ja aed, seepärast tuli tal teha lisaks ka toimetajatööd oma kirjastuses ja leppida kokku teise kirjastusega tõlketööde osas itaalia ja hispaania keelest. Harvadel vabadel tundidel kirjutas ta tütre eest salaja armastusromaane daamide lugemislauale, avaldades neid pseudonüümi all. Tänu tema ponnistustele elas nende väike pere päris hästi, ehkki materiaalne olukord oli muutunud nüüd märgatavalt halvemaks kui varem.
Ema tahtis väga, et tütar omandaks hea elukutse, mistõttu kõik pere väikesed sääs