Г„ra lase mul minna

Kazuo Ishiguro

Praegu kolmekümne ühe aastane Kathy elas lapsena Hailshamis, kaunis Inglise maakohas asunud erakoolis, kus lapsed olid välismaailmast eraldatud. Neid kasvatati teadmises, et nad on erilised ja et nende hea tervis on ülitähtis nii neile endile kui ühiskonnale, kuhu nad lõpuks hakkavad kuuluma. Kathy on ammu lakanud mõtlemast sellele idüllilisele minevikule, aga kui kaks sõpra Hailshami kooliaastaist ta ellu tagasi tulevad, loobub ta mälestuste vastu tõrkumast.

Nii soojeneb uuesti tema sõprus Ruthiga ning kunagine nooruskiindumus Tommysse küpseb armastuseks. Nüüd meenutab Kathy nende kooliaega Hailshamis. Ta maalib õnnelikke pildikesi sellest, kuidas poisid ja tüdrukud seal koos üles kasvasid, ilma et isoleeritus oleks neid häirinud, pigem oli see toeks. Kuid ta kirjeldab ka teistsuguseid stseene, ebakõlasid ja arusaamatusi, mis vihjavad Hailshami südamliku fassaadi taga peituvale tumedale saladusele. Kolm sõpra näevad selle lõpuks läbi ja peavad tunnistama tõde oma lapsepõlve ning praeguse elu kohta.

Lugu on jutustatud näilise lihtsusega, kuid saavutab pikkamööda erakordse emotsionaalse sügavuse ja vastukaja ning seda peetakse Kazuo Ishiguro üheks parimaks teoseks.

Arko Olesk soovitab:"Ishiguro, hillitsetud emotsioonide meistri romaani taustaks on eetilised valikud Гјhiskonnas, kes on hakanud kasvatama lapsi organidoonoriteks. EelkГµige on see aga inimlik lugu armastusest ja kaotamisest."

Kazuo Ishiguro

Г„ra lase mul minna

Lornale ja Naomile

Inglismaa, 1990. aastate lГµpp

ESIMENE OSA

ESIMENE PEATГњKK

Mu nimi on Kathy H. Ma olen kolmekümne ühe aastane ja töötanud hooldajana nüüd juba üle üheteistkümne aasta. See tundub olevat päris kaua, ma tean küll, kuid tegelikult tahetakse, et ma jätkaksin veel kaheksa kuud, käesoleva aasta lõpuni. Siis on seda aega peaaegu täpselt kaksteist aastat. Muidugi, ma tean, et ma pole nii kaua hooldaja tingimata sellepärast, et mu tööd peetakse suurepäraseks. Mõnel tõesti heal hooldajal on kästud lõpetada pärast paari-kolme aastat. Ja mul on meeles vähemalt üks hooldaja, kes püsis tööl koguni neliteist aastat, muutumata pelgalt kohatäitjaks. Seepärast ei püüa ma kiidelda. Aga ma tean ka kindlalt, et minu tööga ollakse rahul ja ma ise olen üldiselt ka. Minu doonorid on alati tulnud toime paremini, kui oodati. Nad on paranenud märkimisväärselt lühikese ajaga ja peaaegu mitte ühtki neist pole liigitatud „ärevate” hulka isegi enne neljandat elundiloovutust. Olgu, võib-olla ma nüüd tõesti kiitlen. Aga mulle on väga tähtis, et suudan oma tööd teha hästi, eriti seda, mis puutub mu doonorite „rahulikuks” jäämisse. Mul on arenenud doonorite suhtes sisemine vaist. Ma tean, millal olla rohkem nende läheduses ja neid lohutada, millal jätta nad omaette; millal kuulata kõike, mida neil öelda on ja millal kehitada õlgu ning kästa see neil peast visata.

Igatahes ei pea ma end millekski eriliseks. Ma tunnen praegu töötavaid hooldajaid, kes on sama head, kuid keda ei tunnustata pooltki nii palju. Kui olete üks nendest, siis mõistan, kui nördinud võite olla – mu toakese, mu auto ja eeskätt selle pärast, kuidas mul on võimalik hooldatavaid valida. Ning ma õppisin Hailshamis – juba see ajab inimesi mõnikord turri. Kathy H., ütlevad nad, tema tohib inimesi valida ja ta valib alati omasuguseid: Hailshamis või mõnes teises privilegeeritud õppeasutuses kasvanuid. Pole ime, et tal on head tulemused. Ma olen sageli kuulnud nõnda öeldavat, sellepärast olen kindel, et teie olete seda kuulnud veel sagedamini ja võib-olla on selles ka tõetera. Aga ma ei ole esimene, kellel lubatakse valida ja ma kahtlen, et jään viimaseks. Ning niikuinii olen ma tublisti hoolt kandnud ka igal pool mujal kasvatatud doonorite eest. Pidage meeles, et töö lõpetamise ajaks koguneb mul kaksteist tööaastat ja mul on lubatud valida ainult kuuel viimasel.

Ja miks ei peaks seda lubama? Hooldajad ei ole masinad. Sa pГјГјad teha oma parima iga doonoriga, kuid lГµpuks kurnab