Mis hundi suus, see hundi oma
Стивен Кинг
See meisterlik ja ülipõnev romaan, kus peategelasteks sama karismaatiline trio, keda Stephen King tutvustas meile „Härra Mercedeses“ (Edgari auhind parima romaani eest) räägib lugejast, kelle fanatism erakliku kirjaniku suhtes ületab kõik piirid.
End kirjandusasjatundjaks pidav Morris Bellamy tapab kuulsa kirjaniku John Rothsteini ja tühjendab tema seifi rahast, ent tõeline aardeleid on märkmikud, mis sisaldavad (vähemalt) ühe avaldamata romaani käsikirja.
Morris peidab nii raha kui ka märkmikud ja satub hoopis teise kuriteo eest pikaks ajaks vanglasse. Aastakümneid hiljem leiab peidetud varanduse teismeline Pete Saubers, kelle isa sai vigastada City Centeri veresaunas. Nüüd on Pete ja tema perekond need, keda endine politseinik Bill Hodges oma meeskonnaga peab päästma aina rohkem väärastuva ja kättemaksuhimulisemaks muutuva Morrise eest, kui too kolmekümne viie vangla-aasta järel vabadusse pääseb ning raha ja hindamatuid märkmikke tagasi tahab.
Stephen King
Mis hundi suus, see hundi oma
MГµeldes John D. MacDonaldile
„Vaid põrgusügavikku laskudes
mõistame elu ilusamaid külgi.“
В В В В Joseph Campbell
„Sitt ei tähenda sittagi.“
В В В В Jimmy Gold
MIS HUNDI SUUS, SEE HUNDI OMA
ESIMENE OSA:
PEIDETUD AARE
1978
„Ärka üles, geenius.”
Rothstein ei tahtnud üles ärgata. Unenägu oli liiga hea. Seal oli tema esimene naine ajast enne seda, kui too tema esimeseks naiseks sai, seitsmeteistkümneaastane ja pealaest varbaotsteni täiuslik. Alasti ja särav. Nad mõlemad olid alasti. Tema oli üheksateistkümnene ja mustade küünealustega, aga tüdrukut polnud see häirinud, vähemalt mitte tookord, sest Rothsteini pea oli unistustest tulvil ja just see oli tüdrukule oluline. Tüdruk uskus unistustesse veelgi rohkem kui tema ja tal oli õigus uskuda. Selles unenäos tüdruk naeris ja sirutas käe Rothsteini selle kehaosa poole, millest oli kõige lihtsam kinni haarata. Mees üritas veel sügavamale sukelduda, aga siis hakkas üks käsi ta õlga raputama ja unenägu lõhkes nagu seebimull.
Ta ei olnud enam üheksateistkümnene ega elanud kahetoalises New Jersey korteris, tal oli kaks kuud puudu kaheksakümnendast sünnipäevast ja ta elas New Hampshire’i maamajas, kuhu ta tuli testamendi järgi ka matta. Tema magamistoas olid mingid mehed. Neil olid peas üle näo tõmmatud suusamütsid, ühel punane, teisel sinine ja kolmandal kanaarilinnukollane. Ta nägi seda ja üritas uskuda, et see on lihtsalt üks järjekordne unenägu – ilus nägemus oli moondunud luupainajaks, nagu seda vahel juhtus –, aga siis lasid sõrmed ta käsivarrest lahti, haarasid tal õlast ja tõmbasid maha põrandale. Ta lõi pea ära ja karjatas.
„Jäta,” ütles kollase maskiga mees. „Tahad ta pildituks lüüa?”
„Vaadake.” Punane Mask näitas sõrmega. „Papil on täitsa kõva. Pidi ikka vinge unenägu olema.”
Sinine Mask, kes oli teda raputanud, ütles: „Lihtsalt kusekõva. Sellises vanuses ei aja neil miski muu enam kikki. Minu vanaisa…”
„Ole vait,” ütles Kollane Mask. „Sinu vanaisa ei huvita kedagi.”
Ehkki uimane ja endiselt mähkunud rebenevasse unekangasse, sai Rothstein aru, et asi on tõsine. Ta teadvusest kerkis pinnale üks sõna: sissemurdmine. Ta tõstis pea ja vaatas kolmikut, kes oli tema magamistoas materialiseerunud, vana pea valutamas (paremal meelekohal oli oodata suure verevalumi tekkimist – verevedeldaja tõttu, mida ta tarvitas), ohtlikult õhukeste seintega süda pekslemas vasakul pool vastu rinnakorvi. Nad seisid tema kohal, kolm meest, kindad käes ja seljas pleedist sügiskuued, peas need kohutavad vaateavaga suusamütsid. Sissemurdjad, ja siin ta nüüd oli, viie miili kaugusel linnast.
Rothstein koondas mõtteid nii hästi, kui suutis, tõrjus uneuima eemale ja kinnitas endale, et selles olukorras on ka üks hea asjaolu: kui nad ei taha, et ta nende nägusid näeks, kavatseva