Auggie ja mina. Kolm lugu В«ImeВ» tegelastest

R. J. Palacio

Raamatus „Auggie ja mina“ kohtub lugeja taas Beecheri erakooli viienda klassi õpilastega, tegelastega R.J. Palacio esimesest raamatust „Ime“. Kuid see ei ole klassikalises mõttes „Ime“ järg. Auggie on nendes kolmes loos kõrvaltegelane, see teos on tema maailma edasiarendus. „Juliani peatükk“, „Pluuto“ ja „Shingaling“ on kirjutatud vastavalt Juliani, Christopheri ja Charlotte’i vaatenurgast. Need on kolm täiesti erinevat pajatust, milles räägitakse nende tegelaste lugu, kes vaid põgusalt, kui üldse, üksteise jutustustest läbi käivad. Kuid neil kõigil on üks ühisosa ja selleks on Auggie Pullman. Tema olemasolu nende elus muudab neid kõiki kas natuke või rohkemal määral.

R.В J. Palacio

Auggie ja mina. Kolm lugu „Ime“ tegelastest

Kiidusõnad „Juliani peatükile”

„[Palacio] on jätkuvalt imeliselt kergestiloetav ja väljendusrikas autor. See on otsekui „Imest” välja lõigatud lugu, täiuslik lisa.”

    – Booklist

„Lapsed saavad tähtsa õppetunni teise nahas olemise kohta, kui nad avastavad, mis on tegelikult Juliani tegude taga. Koolid, kus esimene raamat on juba olemas, peaksid kindlasti käesoleva raamatu oma raamatukogusse lisama, sest nii seda teost kui ka „Imet” saavad õpilased ja õpetajad suurepäraselt iseloomukasvatuses kasutada.”

    – School Library Journal

Kas tead, mida tähendab olla laps? See on midagi hoopis muud, kui olla nüüdisaja inimene. See tähendab, et sinus voolab endiselt ristimisveega kaasa saadud vaim; see on uskuda armastusse, uskuda ilusse, uskuda uskumisse; see on olla nii väike, et haldjad ulatuvad sulle kõrva sosistama; see tähendab, et suudad muuta kõrvitsad tõldadeks ja hiired hobusteks, madaluse ülevuseks, mitte millegi millekski, sest iga lapse hinges elab tema haldjast ristiema; see on elada pähklikoores ja pidada end terve ilma valitsejaks.

    – Francis Thompson „Shelley”

Sissejuhatus

„Kas „Imele” järg ka tuleb?” küsib keegi publiku hulgast.

„Ei, kahjuks mitte,” vastan pisut piinlikkust tundes. „Minu meelest ei ole see selline raamat, millele saab järge kirjutada. Mulle meeldib mõelda, et „Ime” fännid kujutavad ise ette, mis Auggie Pullmani ja teiste inimestega tema elus edasi juhtub.”

Selline või sellesarnane mõttevahetus on ette tulnud peaaegu igal autogrammide jagamisel, loengul või ettelugemisel pärast seda, kui „Ime” 2012. aasta 14. veebruaril ilmus. Tõenäoliselt esitatakse seda küsimust mulle kõige rohkem, kui välja arvata „Kas „Imest” tuleb film ka?” ja „Mis teid „Imet” kirjutama ajendas?”.

Aga siin ma nüüd olen ja kirjutan sissejuhatust raamatule, mis kuulub igas mõttes „Ime” juurde. Kuidas see nii ikkagi juhtus?

Sellele küsimusele vastamiseks pean rääkima pisut „Imest”. Kui te olete selle raamatu ostnud või see on teile kingitud, olete väga tõenäoliselt juba „Imet” lugenud, nii et ma ei pea teile sellest eriti palju rääkima. Piisab, kui öelda, et „Ime” on lugu kümneaastasest poisist nimega Auggie Pullman, kes sündis moonutatud näoga ning püüab Beecheri erakooli uue õpilasena tõusude ja mõõnadega toime tulla. Me näeme seda teekonda tema ja mitme tegelaskuju pilgu läbi, kelle elu selle pöördelise aasta jooksul tema omaga juhtumisi ristub ja kelle tähelepanekud aitavad lugejal Auggie enesega leppimise teekonda paremini mõista. Me ei kuule midagi tegelastelt, kelle lood ei ole Auggie juhtumistega viiendas klassis otseselt seotud või kes puutuvad Auggiega liiga vähe kokku, et tema isikule valgust heita. „Ime” on ikkagi Auggie lugu, otsast lõpuni. Ja ma püüdsin väga rangelt seda lihtsalt ja sirgjooneliselt rääkida. Kui tegelaskuju jutustust edasi ei viinud – ja tema lugu ei kulgenud „Ime” sündmustega paralleelselt, enne seda või pärast –, ei saanud ta ka „Imes” sõna võtta.

Kuid see ei tähenda, et teistel tegelaskujudel ei olnud midagi huvitavat rääkida – midagi, mis oleks